In 1964, Larisa Petrik, who was 15 at the time, defeated Larisa Latynina at the USSR Championships. It was big news within the Soviet Union. Months later, both Larisas were set to attend the European Championships in Sofia, Bulgaria, where Latynina ended up finishing second in the all-around while Petrik was fourth. (Petrik tied for third on beam, winning her first medal at a major international competition.)
As you can imagine, the media enjoyed having two gymnasts with the same name. The Estonian newspaper Spordileht ran an interview with Larisa Petrik, calling her “Larisa the Second.”
What follows is a translation of the article.
Larisa the Second
The victory of the 15-year-old Vitebsk schoolgirl Larisa Petrik at last year’s USSR Gymnastics Championship amazed the whole world. Our gymnastics authorities tried to tamp down this sensational news with cautious comments. The coach of our country’s national women’s team, Taissia Demidenko, asked journalists to be extremely careful in throwing all kinds of resounding epithets at Larisa Petrik.
Let us be reminded that Larisa Petrik was in some ways just lucky that time, because last year’s championships included only optional exercises. Larisa Petrik had never performed compulsory exercises in her life. We must not forget that the favorites of the All-Union Championship, led by Larisa Latynina, had not yet had the opportunity to rest from the fatigue of Tokyo by December.
But only a highly skilled gymnast can beat Larisa Latynina, even under such conditions.
Through Petrik’s optional exercise routine, we saw a talented girl who knows how to fantasize and perform all the classic gymnastic elements already in her original handwriting. Amazing courage and her rare ability to concentrate characterized her as a great athlete.
All this was taught to him by the young coach of Vitebsk, Vikenti Dmitriev. Two months after the championship held in Kyiv, her mother brought Larisa to Moscow for a training session. Currently, L. Petrik is a member of the USSR national team and is coached by our best specialists.
I watched Larisa Petrik practice for two hours. The combined women’s team of the USSR were learning a new compulsory program, which was approved by the International Gymnastics Federation for the next World Championships. The combinations were perhaps easier than a few years ago. They didn’t have the tricks that only recently tickled the nerves of the spectators, almost no “ultra-C” elements. The goal of the new program is to emphasize the grace and femininity of the gymnast. Therefore, the exercises are soft and fluid, not as powerful as before.
Larisa Petrik’s optional routine, while not flawless, left a great impression. After Larisa finished training, I saw her quite closely. I was amazed: the graceful gymnast had suddenly turned into an ordinary girl, who, moreover, was thin and small. I learned that Petrik does not like acrobatics in gymnastics. Yes, acrobatics is not yet her strong suit. Currently, Larisa is 161 cm tall and weighs 48 kg.
Larisa is easy to talk to, she is sociable and straightforward. Her life’s story is short and simple At first, Larisa lived in Yuzhno-Sakhalinsk, where her father, a captain in the Soviet army, served. By the way, Valeri Brumel also started his sports career in the same city, not in high jump, but in gymnastics… What an interesting coincidence! Larisa started practicing gymnastics only in 1960, in Vitebsk, when her father, who is a gymnast of the 1st rank, brought her to coach Vikenti Dmitriev to the local children’s sports school.
“The coach didn’t start teaching us skills right away,” says Larisa. “The first two years we played ball, ran and jumped. I now understand that the coach did the right thing, even though at the time I didn’t like it at all.”
“Do you like athletics and basketball?”
“Yes, but they are not as interesting as gymnastics and skiing.”
Dmitriev allowed his best student to the big sports arena for the first time only last year. He did not expect such a brilliant debut: first place in the Spartakiad of students in Tallinn, then second place in the competitions of the sports association “Dynamo,” and then suddenly a sensational victory in Kyiv.
Larisa Petrik is currently a 9th-grade student in high school. Does sport interfere with your studies?
“It does,” Larisa admitted frankly. “Daily training, frequent trips do not allow me to keep up with my classmates. But I’m trying. I only had B’s in the second quarter.”
“What subject do you like the most?”
“Algebra.”
“So one can hope that you will choose to become a mathematician?”
“No. After graduating from high school, I want to enter the Institute of Foreign Languages to study English.”
“Which of our gymnasts is closest to your ideal?”
“Polina Astakhova. In Kyiv, I saw both her and Larisa Latynina for the first time. I didn’t even dare to dream of winning over them and I still don’t understand how it happened. I also really liked Latynina. She can do everything. You can reach the level of Latynina, but you can’t surpass it.”
But what does Larisa Latynina think of Petrik?
“Larisa is a gymnast with a promising future. But it is still too early to talk about her as a great champion. She is still very young. She does not yet have enough physical strength, experience, and confidence. Her time is yet to come I am glad that I have such a strong and such a young rival.”
[Note: You can read a longer interview with Latynina here.]
I did the last interview with Taissia Demidenko. She said:
“Petrik has the prerequisites to become a good all-rounder. Of all the apparatus, she loves the balance beam most. Now, after the training session, I expect good scores from her on all apparatus. Of course, a lot will depend on Larisa herself. Currently, she is weaker than Latynina, Astakhova, and Volchetskaya, but already at the Mexico City Olympics, Petrik will have to have her say.”
Larisa Petrik wants to grow up fast. Spectators at the All-Union Championship in Kyiv applauded the girl with pigtails. After the win, she had her pigtails cut off to look more like an adult.
For many years, the throne of the leading gymnast of the Soviet Union has belonged to Larisa Latynina. These days, Larisa Petrik will also accompany her in a competitions trip abroad for the first time. Both Larisas are expected to compete in the European Cup in Bulgaria in May.
Larisa the Second is entering the international arena.
A. Srebnitski
Spordileht, March 29, 1965
LARISSA TEINE
15-aastase Vitebski koolitüdruku Larissa Petriku võit mullustel NSV Liidu sportliku võimlemise meistrivõistlustel hämmastas kogu maailma. Meie võimlemisautoriteedid püüdsid seda sensatsioonilist uudist summutada ettevaatlike kommentaaridega. Meie maa koondnaiskonna treener Taissia Demidenko palus ajakirjanikke olla ülimalt ettevaatlikud – igasuguste kõlavate epiteetide lendulaskmisel Larissa Petriku aadressil.
Meenutame, et tookord Larissa Petrikul mõnes mõttes lihtsalt vedas, sest möödunud aasta meistrivõistlustel olid kavas ainult valikharjutused. Kohustuslikke harjutusi polnud Larissa Petrik kordagi elus veel täitnud. Ei tohi unustada, ka seda, et üleliiduliste meistrivõistluste favoriidid eesotsas Larissa Latõninaga polnud detsembrikuuks Tokio väsimusest veel jõudnud välja puhata.
Kuid võita Larissa Latõninat ka niisugustes tingimustes seda võib ainult kõrge meisterlikkusega võimleja.
Petriku valikkava kaudu nägime andekat tütarlast, kes oskab fantaseerida ja sooritada kõiki tavalisi võimlemiselemente juba originaalses käekirjas. Imestamisväärne julgus ja harukordne kontsentreerumisvõime iseloomustasid teda kui suurt sportlast.
Seda kõike õpetas talle noor Vitebski treener Vikenti Dmitrijev. Kaks kuud pärast Kiievis peetud meistrivõistlusi tõi ema Larissa Moskvasse õppekogunemisele. Praegu kuulub L. Petrik NSV Liidu koondise koosseisu ja teda juhendavad meie parimad spetsialistid.
Ma jälgisin kaks tundi Larissa Petriku harjutamist. NSV Liidu koondnaiskond õppis nimelt uut kohustuslikku kava, mille Rahvusvaheline Võimlemisföderatsioon kinnitas järgmisteks MM-võistlusteks. Kombinatsioonid olid võib-olla kergemad kui mõned aastad tagasi. Neis polnud trikke, millega alles hiljuti mängiti pealtvaatajate närvidel, peaaegu ühtegi «ultra-si» elementi. Uue programmi eesmärgiks on kriipsutada alla võimleja graatsiat ja naiselikkust. Seeparast on harjutused pehmed ja plastilised, mitte enam nii jõulised nagu varem.
Larissa Petriku vabaharjutus, ehkki see polnud päris veatu, jättis suurepärase mulje. Pärast seda, kui Larissa treeningu lõpetas, nägin teda päris lähedalt. Ma imestasin: graatsiline võimleja oli äkki muutunud tavaliseks tüdrukuks, kes oli pealegi kõhn ja väike. Sain teada, et Petrik ei armasta akrobaatikat võimlemises. Jah, akrobaatika ei ole talle lihtsalt veel jõukohane. Praegu on Larissa 161 sm pikk ja kaalub 48 kg.
Larissaga on kerge vestelda ta on Seltsiv ja otsekohene Elulugu on lühike ja lihtne. Alguses Larissa elas Juž-no-Sahhalinskis, kus teenis ta va, Nõukogude armee kapten. Muide, samas linna; alustas oma spo -tlasteed omal ajal ka Valeri Brumel, aga mitte kõrgushüppes, vaid võimlemises… Huvitav kokkulangemine! Larissa hakkas võimlemisega tegelema alles 1960. a. Vitebskis, kui isa, kes on I järgu võimleja, tõi ta kohalikku laste spordikooli treener Vikenti Dmitrijevi juurde.
«Treener ei hakanud meile kohe harjutusi õpetama,» räägib Larissa. «Esimesed kaks aastat me mängisime palli, jooksime ja hüppasime. Praegu ma saan aru, et treener toimis õigesti, kuigi see kõik mulle tol korral ei meeldinud.»
«Armastate te kergejõustikku ja korvpalli?»
«Jah, kuid ega need ole nii huvitavad kui võimlemine ja suusatamine.»
Dmitrijev lubas oma parima õpilase suurele spordiareenile esmakordselt alles möödunud aastal. 1 a ise ei oodanudki nii hiilgavat debüüti: esimene koht koolinoorte tsoonispartakiaadil Tallinnas, edasi teine koht spordiühingu «Dünamo» võistlustel ja siis äkki sensatsiooniline võit Kiievis.
Larissa Petrik õpib keskkooli IX klassis. Kas sport ei sega õppimist?
«Segab,» tunnistas Larissa avameelselt. «Igapäevased treeningud, sagedased sõidud ei lase mul klassikaaslastega sammu pidada. Kuid ma püüan. Teisel veerandil olid mul ainult neljad »
«Missugune õppeaine meeldib teile kõige enam?»
«Algebra.»
Niisiis võib loota, et valite matemaatiku elukutse?»
«Ei. Pärast keskkooli lõpetamist tahan astuda võõrkeelte instituuti inglise keelt õppima.»
«Kes meie võimle jäist on kõige lähemal teie ideaalile?»
«Polina Astahhova. Kiievis nägin ma nii teda kui Larissa Latõninat esmakordselt Ma ei julgenud unistadagi võidust nende üle ja et mõista veel piaegugi, kuidas see juhtus. Latõnina meeldis mulle samuti väga. Ta oskab kõike. Latõnina tasemeni võib jöuda, kuid teda ületaaa enam ei saa.»
Aga mida arvab Petrikust Larissa Latõnina?
«Larissa on paljulubava tulevikuga võimleja. Kuid praegu on temast kui suurest meistrist veel vara rääkida. Ta on ju veel väga noor Tal pole veel piisavalt füüsilist .jõudu, kogemusi ja kindlust. Tema aeg seisab alles ees Ma olen rõõmus, et mulle on sirgunud nii tugev ja nii noor rivaal.»
Viimase intervjuu võtsin ma Taissia Demidenkolt. Tema kõneles:
«Petrikul on eeldust saada heaks mitmevõistlejaks Kõigist riistadest armastab ta kõige rohkem poomi. Nüüd, pärast treeningukogunemist loodan temalt häid hindeid kõigil riistadel. Muidugi, palju oleneb edaspidi Larissast endast. Praegu on ta Latõninast, Astihhovast ja Voltšetskajast nõrgem, kuid juba Mexico City olümpiamängudel peab Petrik ütlema oma sõna.»
Larissa Petrik ihkab kiiresti saada täiskasvanuks. Üleliidulistel meistri võistlustel Kiievis aplodeerisid pealtvaatajad patsidega tüdrukule. Pärast võitu laskis ta patsid ära lõigata, et rohkem täiskasvanule sarnaneda.
Nõukogudemaa esivõimleja troon on juba palju aastaid kuulunud Larissa Latõninale. Neil päevil sõidab koos temaga võistlusmatkale välismaale esmakordselt ka Larissa Petrik. Euroopa karikavõistlustel Bulgaarias, mis peetakse maikuus, võistlevad kõigi eelduste kohaselt mõlemad Larissad.
Larissa Teine astub rahvusvahelisele areenile
A. Srebnitski
You can watch some of Petrik’s performances at the 1965 European Championships below: