The gymnastics world had many questions for Latynina in the lead-up to the 1965 European Championships.
What did Latynina think about taking second place to Věra Čáslavská at the 1964 Tokyo Olympics? What did she think about taking second place to Larisa Petrik at the 1964 USSR Championships? Did she think she still had a chance to win the European Championships in 1965? What did she think of the current state of gymnastics with its ever-increasing difficulty, as epitomized by Čáslavská?
These are some of the questions that Latynina addressed in an interview printed in the Estonian sports magazine Spordileht on May 14, 1965, right before the European Championships in Sofia, where Latynina finished second behind Čáslavská.
Larisa LATYNINA: “There is only one cup”
After the Olympic Games in Tokyo, Soviet women’s gymnastics had to deal with a whole series of unusual and, one might say, completely unforeseen problems. Twelve years of hegemony in the world gymnastics arena had formed such a reflex of victory in sports enthusiasts and even in team managers that the highest scores were counted already before every major competition.
In Tokyo, the young Czech Věra Čáslavská became the all-around winner. However, her victory was not the only surprise of the last Olympics. The exceptionally dramatic and tense course of the entire Olympic competition created quite a lot of tense moments for us. And although the Soviet gymnasts took first place in the women’s competition, their victory this time cannot be called overwhelming, because the Czechoslovak women’s team that won the silver medal was only 0.9 points behind. Following closely behind them, Japan, Germany, and Hungary formed the rest of the top five. Despite the medals and points, the opinion of many is that the exam in Tokyo was not successful.
Now, half a year later, Bulgaria’s capital Sofia invites the world’s strongest female gymnasts to the first gymnastics party of the year at the European Cup.
“Isn’t the competition in Sofia like a follow-up exam for the Soviet gymnasts?”
This is the question I asked captain, world champion, and Olympic medalist Larisa Latynina before the cup competitions start on May 22.
“I do not share your opinion,” said Latynina. “In my opinion, our performance in Tokyo is not a reason to be pessimistic. The Olympics should provoke thoughts, not sadness. I have already confirmed that it has become a hundred times more difficult to win these days. I will say it again and again. The Soviet women’s team turned out to be the strongest in the world. But for how long? The two-day tournament in Sofia can partially answer this question.”
“What were your thoughts after Tokyo?”
“Firstly I thought about the future. My own future in sports and the possibilities of growth for female gymnasts. At the Olympic Games, the contours of various gymnastics schools were quite clear and of course, they all tried to prove themselves. The attempt to bring modern features to gymnastics by making it as difficult as possible, including the most difficult acrobatic tricks in optional routines, was characteristic of the performance of many foreign gymnasts, the best of whom is undoubtedly Věra Čáslavská. I will admit, I found a lot of these combinations interesting, but unfortunately, these effects were too often tied to risks. That’s why there were a lot of mistakes in Tokyo, even in high-level athletes. I would say the Soviet gymnastics style is softer, more fluid, and pleasing to the eye. As for the ideal, however, it would undoubtedly be a well-thought-out combination of these two directions.”
[Note: One of the most salient errors in Tokyo happened in the women’s uneven bars finals, where Čáslavská fell on her release, a move that the men were performing at the time. You can watch the video below.]
“One can assume that you did not prepare for the European Cup by just thinking.”
“Of course not. In the half year since the Olympics, I haven’t really had a day off. Probably all of my opponents have experienced the fact that even the shortest break from training threatens you to fall behind. It’s incredibly difficult to catch up later. That’s why I am also preparing for the cup intensely.”
“Does this mean you intend to surprise your opponents in Sofia with something special?”
“In my opinion there is no point in talking about surprises before the competition. Besides, there is not long left to wait. It would certainly be childish to hope for a victory in a tournament of such a level without upgrading your routine.”
“Anyway, there is one surprise in the Soviet women’s team we can talk about already. I am talking about Larisa Petrik, the young champion of the USSR, who is taking part in the European Cup for the first time.”
“I will add that each country can have only two representatives in this tournament. This time Soviet gymnastics is represented by two Larisas, me and Petrik. These are the first big competitions in her life. Larisa recently celebrated her 16th birthday. When I competed at the European Cup in Bucharest as a 22-year-old, I was a lot more experienced.”
“In December, at the All-Union Championship, you lost to Larisa Petrik. This is where you two got acquainted. In March, you already went to demonstration performances together in Denmark. You probably had time to observe your young competitor more closely?”
“Larisa Petrik in Soviet gymnastics is undoubtedly a gratifying phenomenon. The fact that a 15-year-old girl became the absolute champion of the Soviet Union speaks of her athletic talent. This title has not been given to anyone lightly, and talk about the level of last year’s championships should not be taken seriously.
“After the surprise in Kyiv, I spoke about young Larisa in future tense: if she is talented, she could become a high-class gymnast. However, our joint training and performances convinced me that this girl from Vitebsk not only wants, but is capable of winning today.
“Do not think of Larisa Petrik as a prodigy. Olympic champion Věra Čáslavská, for example, appeared on the international scene at the same young age. It is necessary to note two particularly valuable qualities of Larisa: her persistence and self-confidence. I don’t think I’ve ever met such a young sportswoman who has so much faith in herself. Confidence, however, is known to breed mastery.
“I’m not going to consider Larisa the winner of the tournament in Sofia, but she can make a lot of gymnastics professionals happy there.”
“What was the basis for preparing the Soviet women’s team for the tournament in Sofia?”
“As usual, the prize winners of the All-Union Championship are included in the women’s team of the European Cup. This time it’s the All-Union champion Larisa Petrik, me as the silver medalist, and third place holder Elena Tyazhelova. Elena travels to Sofia as an alternate competitor, but her preparation is strong. In sports, the unexpected is not uncommon. Tyazhelova must then be ready to replace one of us. She is a strong and experienced gymnast, and I think selecting her in the women’s team was a right choice.”
“Who would you name as possible cup winners?”
“There are many realistic candidates. I will only name the strongest. First and foremost, of course, is Věra Čáslavská, who, with reason, dreams of adding the Europe cup to the Olympic crown. Her young female teammate, [Bohumila Řimnáčová], is also already quite a strong competitor.
[Note: In the original text, the name Hana Rumičkova seems to be a combination of Hana Růžičková’s and Bohumila Řimnáčová’s names. Since the article refers to a “young” gymnast, my guess is that Bohumila Řimnáčová was the gymnast in question — not Hana Růžičková, who was 24 at the time of publication and had been competing internationally for some time. At any rate, Adolfina Tkačíková was Czechoslovakia’s second competitor at the 1965 European Championships.]
“An interesting group of women to arrive in Sofia would be the German team. I think that next to Olympic competitor Birgit Radochla, Erika Barth, who was absent from the Olympic Games due to an [Achilles] injury, will also compete for the cup. Both of these gymnasts are the best representatives of the ‘new wave,’ their fast-paced combinations are saturated with tricks and acrobatics.
“A lot can be expected from the Hungarian Katalin Makray, winner of Olympic silver medal in uneven bars. Cup competitions are individual. In this way, a single talented competitor who is capable of all kinds of surprises can arrive from a country with a relatively low level of gymnastics.”
“You did not mention your own name, yet you won the cup in both 1957 and 1961. Is your silence due to modesty or self-doubt?”
“I would of course like to add a third one to my two wins. I am ready to compete for the cup in Sofia.”
A. Marjamov
Spordileht, May 14, 1965
LARISSA LATÕNINA: ” Karikaid on ainult üks“
Pärast Tokio olümpiamänge tuli nõukogude vaiste sportlikus võimlemises tegelda terve hulga ebatavaliste ja, võib öelda, täiesti ettenägematute probleemidega. Kaksteist aastat hegemooniat maailma võimlemisareenil oli kujundanud spordihuvilistel ning isegi koondise juhtidel niisuguse võidu refleksi, et igalt suurvõistluselt arvestati juba ette kõrgeimaid hindeid.
Tokios tuli absoluutseks võitjaks noor tšehhitar Vera Caslavska. Ent mitte ainult tema võit ei olnud viimaste olümpiamängude üllatuseks. Kogu olümpia võistluste erakordselt dramaatiline ja pingeline kulg valmistas meile üsna rohkesti palavaid hetki. Ja kuigi naiskondlikus arvestuses tulid esikohale Nõukogude võimlejad, ei või nende võitu sel korral nimetada ülekaalukaks, sest hõbemedalile tulnud Tšehhoslovakkia naiskond jäi maha vaid 0,9 punkti võrra. Tihedalt nende kannul järgnesid ka teised viie esimese hulgast Jaapan, Saksamaa ja Ungari. Vaatamata medaleile ja punktidele eksam Tokios ei õnnestunud niisugune on paljude arvamus.
Nüüd, pool aastat hiljem, kutsub Bulgaaria pealinn Sofia maailmajao tugevamaid naisvõimlejaid aasta esimesele võimlemispeole Euroopa karikavõistlustele.
«Kas ei ole Sofia võistlused Nõukogude võimlejaile teatud mõttes järeleksamiks?»
Niisuguse küsimuse esitasin koondnaiskonna kaptenile, maailmameistrile ja olümpiavõitjale Larissa Latõninale enne 22. mail algavaid karikavõistlusi.
«Mina teie arvamust ei jaga,» kostis Latõnina. «Kas või sellepärast, et minu arvates ei andnud meie esinemine Tokios põhjust pessimismiks. Olümpiamängude õppetund peab esile kutsuma mõtteid, mitte mingil juhul aga kurvastama. Olen juba kinnitanud, et tänapäeval võita see on muutunud sada korda raskemaks. Kordan seda ikka jo jälle. Nõukogude naiskond osutus maailma tugevaimaks. Ent kui kauaks? Sellele küsimusele võib osaliselt vastuse anda kahepäevane turniir Sofias.»
«Mida mõtlesite ise pärast Tokiot?»
«Kõigepealt tulevikule. Nii enda sportlikule tulevikule kui ka üldse naisvõimlejate võimalikele arenemissuundadele. Olümpiamängudel avaldusid küllaltki selgelt mitmesuguste võimlemiskoolide kontuurid ja loomulikult püüdis igaüks neist õigustada oma eksistentsi. Püüe tuua võimlemisse kaasaegseid jooni tema maksimaalselt keeruliseks muutmise teel, lülitades vabaharjutustesse raskeimaid akrobaatilisi trikke, oli karakteerne paljude välismaa võimlejate esinemises, kellest parim on vaieldamatult Vera Caslavska. Tunnistan, et nägin neis kombinatsioonides paljugi huvitavat, kuid kahjuks oli efekt liiga sageli seotud riskiga. Sellepärast esines Tokios hulgaliselt nurjumisi, isegi hea klassiga sportlastel. Nõukogude kool on, ütleksin, pehmem ja plastilisem, silmale ilusam. Mis puutub aga ideaalisse, siis see oleks kahtlemata nende kahe suuna läbimõeldud ühenduses.»
«Võib arvata, et Euroopa karikavõistlusteks valmistudes ei piirdunud te üksnes mõtlemisega.»
«Loomulikult mitte. Selle poole aasta jooksul, mis on möödas olümpiamängudest, pole mul tegelikult olnud ühtki puhkusepäeva. Küllap kõik mu vastased on kogenud tõika, et lühimagi vahepeatuse korral ähvardab mahajäämine. Hiljem uuesti ette jõuda see on usutamatult raske. Sellepärast minagi valmistusin karikavõistlusteks intensiivselt.»
«Kas see tähendab, et kavatsete Sofias oma konkurente millegi erilisega üllatada?»
«Minu arvates pole enne võistlusi kunagi mõtet rääkida üllatustest. Pealegi on üsna vähe oodata jäänud. Kahtlemata oleks lapsik loota võitu niisuguse tasemega turniiril, ilma seejuures oma kava uuendamata.»
«Igatahes ühest Nõukogude naiskonna üllatusest võib rääkida juba täna. Mõtlen NSV Liidu noort meistrit Larissa Petrikut, kes esmakordselt võtab osa võistlustest Euroopa karikale.»
«Täienduseks niipalju, et sellel turniiril võib iga riik välja panna ainult kaks esindajat. Sel korral esindavad nõukogude võimlemist kaks Larissat mina ja Petrik. Temale on need elus esimesed suurvõistlused. Larissa sai äsja 16-aastaseks. Kui mina esmakordselt võistlesin Euroopa karikale, olin märksa suuremate kogemustega tollal Bukarestis olin juba 22-aas-tane.»
«Detsembrikuus üleliidulistel meistrivõistlustel loovutasite võidu Larissa Petrikule. Siit teie tutvus algaski. Märtsis käisite juba koos Taanis demonstratsioonesinemistel. Ilmselt oli teil aega oma noort võistluskaaslast tähelepanelikumalt jälgida?»
«Larissa Petriku ilmumine nõukogude võimlemisse on kahtlemata rõõmustav nähtus. Tema sportlikust andest räägib juba see, et viieteistkümneaastane tüdruk tuli Nõukogude Liidu absoluutseks meistriks. Seda tiitlit pole veel kellelegi kergelt antud ja ei maksa tõsiselt võtta jutte, mis puudutavad mulluste meistrivõistluste taset.
Pärast Kiievi üllatust rääkisin noorest Larissast tuleviku vormis: kuivõrd ta on andekas, võib temast saada kõrgeklassiline võimleja. Ent ühised treeningud ja esinemised veensid mind selles, et see Vitebski tüdruk mitte ainult tahab, vaid ka suudab võita juba täna.
Ärge pidage Larissa Petrikut imelapseks. Olümpiavõitja Vera Caslavska näiteks ilmus rahvusvahelisele areenile niisama noorena. Vaja on märkida Larissa kaht eriti väärtuslikku omadust püsivust ja enesekindlust. Arvan, et ma vist polegi varem kohanud nii noort sportlasneidu, kellel oleks niivõrd palju usku endasse. Enesekindlus aga teatavasti sünnitab meisterlikkuse.
Ma ei kavatsegi pidada Larissat Sofia turniiri võitjaks, kuid ta võib seal rõõmustada paljusid võimlemisspetse.»
«Mis oli aluseks Nõukogude naiskonna koostamisel Sofia turniiriks?»
«Tavakohaselt arvatakse Euroopa karikavõistluste naiskonda üleliiduliste meistrivõistluste auhinnavõitjad. Seekord oleme need üleliiduline meister Larissa Petrik, mina kui hõbemedalivõitja ja kolmanda koha omanik Jelena Tjažolova. Jelena sõidab Sofiasse varuvõistlejana, kuid ettevalmistus on tal tugev. Spordis ei ole ootamatused haruldus. Nii peab ka Tjažolova olema valmis igal ajal asendama ühte meist. Ta on tugev ja kogenud võimleja ning tema valimine naiskonda on minu meelest õige samm.»
«Keda nimetaksite kui võimalikke karikavõitjaid?»
«Reaalseid pretendente on sel korral palju. Piirdun kõige tugevamate nimetamisega. Esmajärjekorras muidugi Vera Caslavska, kes mitte alusetult ei unista olümpiakroonile ka Euroopa oma lisamisest. Tema noor naiskonnakaaslane Hana Rumičkova on ka juba küllalt tugev võistleja.
Arvatavasti saabuvad huvitava naiskonnana Sofiasse sakslannad. Mõtlen, et olümpiavõistleja Birgit Radochla kõrval taotleb karikat ka Erika Barth, kes olümpiamängudelt vigastuse tõttu puudus. Need mõlemad võimlejad on «uue laine» kõige ilmekamad esindajad, nende kiiretempolised kombinatsioonid on küllastatud trikkide ja akrobaatikaga.
Paljut võib oodata ka ungarlannalt Katalin Makraylt, olümpiahõbeda võitjalt rööbaspuudel. Karikavõistlused on individuaalsed. Nii võib ka suhteliselt madalama võimlemistasemega maalt saabuda üksik andekas võistleja, kes on võimeline igasugusteks üllatusteks.»
«Jätsite nimetamata enda nime. Ometi võitsite karika nii 1957. kui 1961. aastal. Kas tulenes teie vaikimine tagasihoidlikkusest või kõhklusest enda võimetes?»
«Kahele võidule tahaksin muidugi’ lisada kolmanda. Olen valmis Sofias võitlema karika pärast.»
A. Marjamov
Videos
In the article, Latynina mentions that there were mistakes during the Tokyo Olympics because athletes were performing difficult elements. Notably, Čáslavská fell during the uneven bars event finals while doing a release move that the men were doing at the time.
Additionally, you can watch video footage of the 1965 European Championships below: